12. jaanuaril lendas siit ilmast paremasse ja valgemasse universumisse meie armas Kerttu-Kaisa Kiviselg. Kerttu-Kaisa kannatused on nüüd lõppenud. Kahjuks on lõppenud ka tema roll ema, tütre, elukaaslase ja õena, aga ka sünninõustaja ja usina õppurina.

Mineku hetk on muidugi kurb ja lähedased ja sõbrad on leinas lohutamatud. Aga kurvem veel on diagnoosi saamise hetk ja sellele järgnev. Sellega võrreldes on elust lahtilaskmine vahel isegi vabastav.

Kerttu-Kaisa oli väga toetav möödunud sügisel, mil Laura lahkus. Ta palus Laurale ütelda, et ta ei kardaks. Ma loodan väga, et ka Kerttu-Kaisa hinges oli rahu ja ta ei kartnud, kui oma vanemate kodus viimase hingetõmbe tegi.

Augustis andis ta meie raamatu “Me armastame elu!” jaoks intervjuu, kus ütles: “Ma ju ei tea, mis pärast on, ehkki loodan, et midagi ikka on. Teadmatus on tekitanud natuke rohkem hirmu selle suhtes, mis pärast on. Vahel mõtlen, et oleks hea, kui saaksin oma kolme poega sealt ülalt vaadata ja näha, kuidas neil läheb”.

Oleme leinas perega.